Las ma maalin Sulle ühe ilusa pildi. See on pilt Sinu tulevikust, kus Sa oled edukas oma töös. Sa oled suurepärase tervise juures. Sul on täpselt selline pereelu, mis just Sinule kõige paremini sobib. Sul on piisavalt palju vaba aega, et seda Sind huvitavate tegevustega nagu näiteks laulmise või pillimänguga sisustada. Sa oled igati rahul oma elukorraldusega, kuid vaatad ikka veel tuleviku poole, sead uusi eesmärke ja teed uusi plaane. Sa lahendad probleeme paremal ja vasakul imetlusväärse elegantsiga, sest Sa oled seda oma elu jooksul nii palju praktiseerinud, et see on Sul käpas. Tahes-tahtmata satuvad mured ja takistused Sinugi teele, kuid Sa sa ei lase neil ennast peatada! Imeline, kas pole? Ainult üks hullumeelne inimene võiks öelda, et ta sellist tulevikku ei soovi. Kahjuks aga paljudel inimestel üks probleem, mis takistab neil sellise unistuste tulevikuni jõudmist.
Ma luban, et ma peagi jõuan ka selleni, kuidas see kõik laulmise ja pillimänguga seotud on! Püsi lainel ja su vaev saab tasutud.
Ameerika psühholoog ja Stanfordi Ülikooli professor Carol Dweck on üle 20-aastase uurimistöö tulemusel teada saanud olulise tõe inimese kohta. Nimelt Sinu mõtteviisist sõltub, kuidas sa oma elu juhid. Sinu mõtteviisist sõltub, kas sinust saab see inimene, kes sa tahad olla. Sinu mõtteviisist sõltub, kas sa saavutad elus neid eesmärke, mis on sulle isiklikult olulised. Kuidas on aga võimalik, et mingisugused mõtteviisid või uskumused Su elu nii suurel määral juhivad? Ja kui sa veel aru ei saanud, siis mõtteVIIS ei tähenda mõtteMELOODIAT.
On kahte tüüpi mõtteviisi
Juhul kui Sa usud, et kõik sinu omadused on kivisse raiutud – seda nimetatakse kinnistunud mõtteviisiks – siis see tekitab sinus tunde, et sa pead ennast üha uuesti ja uuesti teistele tõestama. Sest juhul kui see on tõsi ja sul on tõepoolest vaid teatud hulk intelligentsust, oskusi, võimekusi, isikupära, moraali, siis noh… Parem oleks, et sa siis teistele seda tõestad, et sul need omadused lubatud koguses ikka olemas on. Sest oh isver, mis mulje see jätaks, kui keegi näeb või sa ise tunned, et oled nendes omadustes kuidagi puudulik!
Väga paljusid meist on sellise mõtteviisiga treenitud juba titest saati. Palju räägitakse IQ testidest, et need justkui väidetavalt teevad ümberlükkamatult kindlaks igaühe intelligentsuse taseme. Sama tundus olevat kooliajal ka kontrolltöödega, et kui saad kõrged punktid, siis oled igavesti ja aegade lõpuni tark, ja kui saad madalad punktid, siis noh… Kõrgemad jõud sind aidaku, et sa üldse töö leiaksid, juhul kui sa üldse kooli suudad lõpetada. Ja sedasi ongi paljudele meist saanud tähtsaimaks küsimuseks igas elulises situatsioonis – “Kas ma näen rumal või tark välja?”
Aga see pole nii! Isegi Alfred Binet, IQ testide looja, ei koostanud testi eesmärgiga inimesi tarkadeks ja lootusetuteks lahterdada. Tema vajas testi õpiraskustega õpilaste välja filtreerimiseks, et võimaldada neile uudse lähenemisega õppeprogrammi, mis aitaks neil teistest mahajäämust vähendada.
Ja siit me jõuamegi edenemismõtteviisini, mille puhul sa usud, et sünni hetkel kaasa antu on kõigest stardijoon, kust kõrgustesse edasi pürgida. Sa usud, et saad oma oskusi ja võimekusi pingutamise, vaeva ja tööga edasi arendada. Ei, tegemist ei ole naiivse usuga, et igaühest võib kõva ponnistamisega saada Einstein või Beethoven. Aga sa usud, et su tõeline potentsiaal on veel teadmata. On võimatu ette näha, mida saab aastate pikkuse kire, töö ja harjutamisega saavutada.
Seega milleks raisata aega enda väidetavalt kaasasündinud ja muutumatu tarkuse pidevale tõestamisele, kui sa võiksid hoopis keskenduda milleski paremaks saamisele? Milleks varjata enda ja kogu maailma eest oma puudujääke, kui sa võiksid tegeleda hoopis nende ületamisega? Milleks tegeleda asjadega, mis on juba läbi proovitud ja töötavad, kui sa saaksid enda piire laiendada? Ja vot just see – kirg piiride laiendamise vastu – on edenemismõtteviisi tähtsaim tunnusjoon.
Ma tean… Sa mõtled vist juba ammu, et kuidas see kõik ometi laulu- ja pilliõppesse puutub? Ma kohe jõuan selleni!
Kolm pluss – maailma lõpp?
Kujuta ette sellist olukorda. Said oma lemmikõppeaines poolaasta kontrolltöö hindeks 3+. Oled pettunud. Teel koju saad politseilt trahvi vales kohas tee ületamise eest. Helistad õhtul sõbrale ja üritad talle oma kehvast päevast rääkida, aga sõber justkui nagu ei mõistaks sind. Missuguseid mõtteid ja tundeid tekitab selline olukord kinnistunud mõtteviisiga inimeses, missuguseid aga edenemismõtteviisiga inimeses?
Kinnistunud mõtteviisiga inimene mõtleb umbkaudu järgnevaid mõtteid. “Ma olen täielik läbikukkuja”. “Ma olen väärtusetu ja rumal ning kõik teised on paremad kui mina.” Teisisõnu ta arvab, et madal hinne tähendab, et ta on inimesena väheväärtuslik ja oskamatu. Oma elu kohta arvab ta järgnevat. “Mu elu on haletsusväärne”. “Mulle ei saa kunagi midagi head osaks”. “Elu on ebaõiglane ja igasugused pingutused on seetõttu kasutud.”
Kuidas kinnistunud mõtteviisiga inimene siis elus toime tuleb? Ta ütleb endale järgmist: “Ma ei hakka oma aega ja vaeva millegi hästi tegemiseks kulutama” (Teisisõnu – “ma ei lase enam kunagi kellelgi enda väärtust mõõta”). “Joon end purju”. “Söön”. “Kuulan muusikat ja mossitan”. “Nutan”. “Lõhun asju”. “Kaklen”.
Kamooon?! Hindeks oli 3+, mitte 1. Tegemist oli kõigest poolaasta hindega, mitte õppeaasta lõpliku koondhindega. See oli kõigest trahv, mitte auto alla jäämine. Sõber lihtsalt ei mõistnud, mitte ei tõrjunud eemale ja unfriend-inud kedagi. Mitte midagi hullu ja pöördumatut pole juhtunud. Hoolimata sellest tunneb kinnistunud mõtteviisiga inimene täielikku läbikukkumise, halvatuse ja abituse tunnet.
Kuidas aga reageerisid samale olukorrale edenemismõtteviisiga inimesed? Nad mõtlesid: “Ma pean tunnis oluliselt rohkem pingutama”. “Ma pean olema teed ületades ettevaatlikum”. “Võib-olla mu sõbral oli ka raske päev ja seetõttu ta ei suutnud mind mõista?”.
Toon mõned näited, kuidas edenemismõttevisiiga inimesed eluraskustega toime tulevad: “Ma pean rohkem (või uuel ja tõhusamal viisil) õppima hakkama”. “Ma uurin täpselt, mis mul selles kontrolltöös valesti läks ja räägin õpetajaga, et järgmisel korral paremini teha”. “Ma maksan trahvi ära”. “Ma klaarin sõbraga selle olukorra ära järgmisel korral, kui me räägime”.
See ei tähenda, et sa ei tohi kunagi olla millestki häiritud. See oli ju üks üsna kehv päev! Vahe on aga selles, et edenemismõtteviisiga inimesed ei sildistanud ennast läbikukkujateks ning ei andnud ebaõnnestumise peale alla.
Nii. Lõpuks ma jõuan tagasi meie stuudio konteksti. Ma ju lubasin, eks?
Raskused teevad head
Laulu- ja pilliõppes esineb väga sageli hetki, mil tunneme umbes sarnast frustratsiooni. Ma olen muusikaga tegelenud alates lasteaiast ja ma tunnen endiselt frustratsiooni. Viimati kusjuures alles eile. Kui sul on kinnistunud mõtteviis, siis võib-olla järgmised mõtted sulle tuttavad: “No kuidas on võimalik, et ma kodus oskasin seda lugu, aga tunnis ei tule üldse välja”. “Õpetaja peab mind kindlasti rumalaks”. “See on mõttetu ja edasi pingutamine ei tee mind kuidagi osavamaks”. Toimub täielik allaandmine.
Kuid kas sa teadsid, et selleks, et üldse midagi uut õppida – olgu see siis kudumine, ärijuhtimine või uue mõtteviisi omandamine – on vaja raskuseid. Me ei õpi midagi uut, kui meil on liiga kerge. Mõtle kas või trenni peale – kui sa koguaeg ühekiloseid hantleid tõstad, siis sa ei saa kunagi tugevamaks. Hariduskirjanduses nimetatakse neid isegi ihaldusväärseteks raskusteks (desirable difficulties). Sa tahad seda. Sa tahad, et oleks raske. Sa tahad, et oleks raskused, et sa saaksid kasvada.
Seega mis oleks, kui sa prooviksid järgmine kord, kui tunned oma laulu- või pilliõpingute vältel frustratsiooni, mõelda hoopiski nii: “Ma pean uurima välja, miks mul kodus õnnestub, aga õpetajale ette lauldes mitte”. “Ma pean rohkem aega harjutamisele pühendama, et see lugu tuleks ka niiöelda une pealt välja”. “Ma pean uurima, kuidas seda mänguvõtet tõhusamalt harjutada, et ma ei kulutaks niisama aega”. “Ma ei suuda lugeda inimeste mõtteid, ma pean küsima, mida õpetaja arvab”.
Head edenemismõtteVIISistumist sulle!
Blogipostitus on inspireeritud Carol Dwecki raamatust "Mõtteviis".
Comments